Raamat räägib noore Eesti mehe
läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL lõpuaastatel. Sõda Afganistanis
hakkab läbi saama, kuid oht sinna sattuda on ikka õhus. Kutsealusel on
kolm valikut – hullumaja, vangla või sõjavägi. Ehk valikut tegelikult
pole, tuleb minna. Ees ootavad kuud täis hirmu, ahastust, vägivalda ja
otsatut lollust, mis on kõige sellega läbi põimunud. Ranged eeskirjad,
karmid kirjutatud ning veel karmimad kirjutamata seadused. Joomarlus,
varastamine ja üldine minnalaskmismeeleolu. Kas see armee võitis tõesti
kunagi sõja? Tundidest said päevad, päevadest kuud. Emakeel kippus
ununema. Saatus kandis autori kummalistesse olukordadesse ja
salajastesse paikadesse. Taiga külma ja ülevasse tühjusse, kuumava kõrbe
lämmatavasse lõõska. Teed ristusid erinevate rahvustega, erinevate
tüüpidega. Moskva karmid rokkarid, Tuva tillukesed kurgulauljad,
Vilniuse hea südamega tänavakaklejad, veendunud moslemitest
kanepikollid, Siberi jubedad retsid. Jäi ainult lootus. Ja jäi muusika.
Kindlat
polnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Iga hetk võidakse sind saata
impeeriumi teise otsa. Õhtul magama minnes pole kindel, kus ärkad
ülejärgmisel hommiku. Või kas üldse ärkad.
Margus Haav (1969) on ajalehe Sakala ajakirjanik, audiofiilse kallakuga melomaan, pühendunud ajaloohuviline, filmigurmaan, Viljandi kultuuriakadeemia lektor, vabakutseline humanist ja asjaarmastaja patsifist ning enam kui tuhande kultuuriarvustuse autor. Debüütromaan „Kuidas lõhnab kuri“ (2016) rändas tulevikumaastikel, „Alumiiniumist kurgid“ vaatab tagasi minevikku. Kui debüüdis oli kõik välja mõeldud, siis siin on kõik tõsi. Tasakaal peab olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar