MINU ODESSA. MINAGI OLIN ARKAADIA TEEL
Loone Ots
Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt,
milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid,
juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal
juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus,
Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene
lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle
kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud
Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini)
ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on
auasi.
Odessa ei ole Ukraina ega
ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb
odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku
huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga
võõras on teretulnud oma värvi lisama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar